Banaan! Polnud vist teist sellist toitu, millel mu lapsepõlves nii suur ­legend ümber oleks olnud. Näinud me banaani polnud, ainult pildi järgi kujutasime ette. Aga milline küll võiks maitseda banaan? Teisi lõunamaiseid vilju tol ajal ikka mõnikord sai, poes müüdi vahel mandariine ja apelsine. Kord käis ema lõunamaal puhkamas ja tõi koju suure kaanega korvi täie virsikuid. Ja arbuuse ja viinamarju oli vahel suve lõpus võimalik turult osta. Aga banaan! Seda nägi ainult mõne raamatupildi peal, ahvi käes.

Minu esimene isiklik kokku­puutumine banaaniga tuli siis, kui käisime emaga Tallinnas. Ma pidin igal aastal korra end tähtsale kopsuarstile näitama, sest mul oli astma. Pärast arstil käimist olime ööd onu Tiidu ja tädi Reeli juures. Kohe nende suurde tuppa sisse minnes märkasin: oo, banaanid! Need lebasid uhkelt akna juures kausis.

Mina neid suurlinna kombeid ei teadnud, olin ju maatüdruk. Lootsin mõnda aega, et varsti pakutakse ka meile banaane. Aga ei pakutud. Onu Tiit ja tädi Reeli käitusid, nagu oleks see täiesti tavaline asi, et neil kodus banaanid on.

Varsti läksime magama, aga mul ei tulnud und, vähkresin võõraste linade vahel ja lõpuks andsin alla. Hiilisin suurde tuppa ja uurisin öiste linnatulede valgel ühte banaani lähemalt. Kollane, läikiv, kõva. Nuusutasin: lõhna polnud.