Siin, keset Eestit asuvas kelgu­koeratalus elavad teiste seas Hopsa ja Billy Idol, sinisilmne härraNilsson ja muidugi vennakesed Zero ja Zipo. Need viimased mustad husky­poisid on nagu Duracelli jänesed, võrgutavad ära iga külalise ja nuruvad agaralt pai. Ühel parem silm sinine ja vasak pruun, teisel vastu­pidi. Kui nemad kelgu ette rakendada, lendab kelk nagu tuul!

Aga siin on ka rahulikumaid tegelasi. Malamuudiproua Novesta näiteks – rahulik, seltsiv ja tolerantne. Kui aedikute eest läbi jalutada, on neljajalgsete tervituskoor kõrvu­lukustav. “Auu.. vauuh... uhh... vou... auh!” kõlab mitmes koerakeeles. Küllap väljendab see ootust, et no nüüd küll tullakse ja viiakse nad kelguga sõitma. See tähendab, rakendatakse kelgu ette ja siis, lõpuks ometi, saavad nad lumes joosta! Nagu eile ja üleeile ja... Iga päev, mil joosta ja kelguvedamise tööd teha saab, on kelgukoerale puhas rõõm!

Huskypargi perenaine Helle ­Kaljula on koerterakendispordiga tegelenud üle kümne aasta. Oma koeri viimse nüansini tundev pere­naine teab, et Siberi huskyd on võistlus­spordi jaoks kõige kiiremad vedajad, malamuudid tsipa aeglasemad. Aga kuna koerteseltskond on kõvasti kasvanud – proovige üle lugeda, kui palju sel talvel pargis huskysid ja malamuute õige on! –, on farm lisaks sporditegemisele ja tõu­aretusele ka loomadega tutvumiseks ja koera­rakendiga lõbusõitmiseks avatud.