Kersti Kullimaa (31) ja Andruse (29) pisitütar Merili sai äsja poole­aastaseks. Pere koeral, prantsuse buldogil Liisil täitus samal ajal seitse elukuud. Nende kodu õues Pärnumaal askeldab lisaks küülikupoiss ja avaras akvaariumis ujuvad kirevahvenad.

“Plaanisime kutsika võtmist ajast, kui maale kolisime – majas võiks koer ju ikka olla. Aga kuna olime mehega mõlemad tööga hõivatud,­ leppisime kokku, et kui mina jään titaga koduseks, siis tuleb perre ka kutsikas,” jutustab Kersti. “Nii et meil on äge loomaaed koos.”

Kaalutletud otsus

Koer oli Kerstil ka aastaid tagasi, enne poegade Henry (10) ja Gregori (7) sündi. Aga Henry tuleku peale muutus umbes aastane taks nii armukadedaks, et Kersti pidi ta oma emale andma. “Olin sellest väga löödud,” tunnistab naine. “Taks oli harjunud olema A ja O, oli valesti kasvatatud. Hakkas kõiki, kel beebi süles, kannast näksama, tegi loike tuppa ega kuulanud kellegi sõna. Proovisime paar kuud, aga püsis hirm, et ta hammustab ka beebit,” möönab naine.

Tagantjärele ta teab, et taks vajas ju ka abi. “Aga mina ei osanud teda aidata ega kasvatada. Kui ta oleks teadnud algusest peale oma positsiooni peres, ei oleks pidanud teda ära andma. Koer ei saanud aru, miks pärast beebi sündi ei saanud ta enam voodisse ega iga haugatuse peale tähelepanu. Sellest tekkis armukadedus.”

Kurva kogemuse tõttu kaalus Kersti uue koera võttu väga hoolikalt. Ta õppis oma valusast mälestusest taksiga ja proovis seekord kõik õigesti teha. Nüüd küsib ta iga mure puhul kohe asjatundjatelt nõu.