Kooliminek tähendab suuremat pinget igas peres. Kui kooli läheb aga erivajadusega laps, kel aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH), tähendab see vanematele kümneid peas keerlevaid mureküsimusi, mida ühe tavalise lapse vanem ettegi ei kujuta. Mis siis, kui laps hakkab päevast päeva koju tulema märkustega tunni või kaasõpilaste segamise pärast? Või kui ta ronib keset tundi laua alla ja keeldub sealt välja tulemast, sest ei suuda oma tööülesandele keskenduda ja seetõttu satub lihtsalt pöördesse? Kui ta ei leia oma käitumise eripära tõttu sõpru ja teda hakatakse kiusama?

ATH-laste vanemad teavad sedagi, et õhtul kodus ootab neid ees teine tööpäev – lapsega koos õppimine –, sest iseseisev õppimine on hüpile (loe: hüperaktiivsele lapsele) ületamatult keeruline.

Harjumaal Rae vallas elaval Egle Raadik-­Gonchevil (34) ja tema bulgaarlasest mehel Ivanil on pojad Jaan (10) ja Joonas (5) ning kuuekuune tütar Sofia. Kuni vanema poja esimesse klassi minekuni sujus nende kodune elu nagu väikeste lastega peredel ikka, oli keerulisemaid ja oli rõõmsamaid aegu. Vahel tuli distsipliini tagamiseks ka häält tõsta ja kasutada Ameerikas laialt levinud 1-2-3-meetodit (lapse boonusest ilmajätmine, juhul kui ta kolmele hoiatusele ei reageeri), mida Egle oli õppinud seal lapsehoidjana töötades. Vanemad arvasid, et poiste puhul pole see erakordne ega osanud suuremat probleemi näha.

“Tõsi, mõtlesin juba Jaani kolmeseks saades, et miks ta küll nii intensiivne on, kuid lasteaias läks tal kenasti, mingeid tõsisemaid probleeme ei olnud ja ka sõpru oli tal piisavalt,” kirjeldab Egle enda jaoks õhus olnud küsimärke. Kõik sujuski enam-vähem stabiilselt seni, kuni pojal tuli teha lasteaias koolivalmidustest.

“Neis põrus poiss täiega läbi – kõik neli ruutu, mis tuli täita eri aastaaegade kohta, jäid tühjaks. Ta lihtsalt ei suutnud keskenduda,” lausub Egle. Tookordne šokk asendus mõistmatusega, et miks talle poja keskendumisraskuste kohta küll varem lasteaiast tagasisidet ei antud.

Pärast testi tulemuste teada­saamist jõudsid nad abikaasaga korraks kaaluda võimalust jätta poeg veel aastaks lasteaeda, sest laps sai seitsmeseks vahetult kooli­aasta eel. “Samas tundus olevat kooliminekuks just paras aeg, sest poiss oli sotsiaalne ja tegus,” meenutab Egle oma tookordseid vaagimisi. Nii otsustasid nad koolimineku kasuks. See on paraku ainus asi, mida Egle tänase päevani kahetseb.