Kuidas sünnitus läks?

Anna-Liisa: Ta on nii täpne poiss – tuli just õigel päeval. Kuigi lootsime juba nädalaid varem, et äkki tuleb: ­käisime iga päev jalutamas ja tegime iga­suguseid trikke. Ma olen pisike ja Albert oli suur poiss – lõpp oli päris raske.

Robert: Sünnituse päev kestis nagu mitu aastat! Anna-Liisa äratas mind kell kolm, paar tundi hiljem olime haiglas ja alles õhtul pool üksteist ta sündis.

Robert, milline oli sinu roll sünnitusel?

Robert: Üritasin olla nii abivalmis kui võimalik, aga ei teadnud ka täpselt, kuidas aidata: toetasin ja hoidsin lõbusat meeleolu üleval. Emotsionaalse paugu sain niikuinii! Olin ju kogu aeg kõrval ja lõpus lõikasin nabanööri – see oli täiesti elumuutev kogemus. Paneb perspektiivid paika. Hakkad mõtlema, mida su enda vanemad on sinu jaoks teinud ja teevad. Sa nagu saaksid päranduse, millega kaasneb ka vastutus. See on lahe tunne! Teeb kohe kõik asjad tähtsamaks – teeb elu tähtsaks.

Anna-Liisa: Robi oli nagu elukutseline sünniabistaja, tõstis mind ja möllas minuga. Ma ei kujuta ette, et teda poleks olnud. Vahepeal läks asi päris kriitiliseks.

Robert: Mäletan, et mingi hetk olime ämmaemandate-arstidega kõik Anna-Liisa ümber ja karjusime umbes nii, et punni, punni, tuleb, tuleb – nagu mingil spordivõistlusel.

Kuidas teie kümne­kuune taksikoer Juku “venna” vastu võttis?

Robert: Juku saab aru, et Albert on meie pere liige ja ta on väike, teda ei tohi hammustada või talle peale hüpata. Ootusajal magas ta Anna-Liisa kõhu peal ja sai aru, et “vennakene” on tulemas. Albert jälle vastukaaluks näpib teda: topib kätt suhu või tõmbab sabast.

Milline näeb välja teie argipäev?

Anna-Liisa: Viimasel ajal on Albertil öösel raskusi magama jäämisega. Enne sõi ta öö läbi tissi otsas, nüüd tissi nii palju ei võta, aga lihtsalt ei jää magama – vahepeal seletab ja vahepeal karjub. Tal on tugev hääl ka, paras sireen juba.