Kuuks ajaks headelt inimestelt laenatud auto diiselmootor käivitub uhkelt traktori moodi põrisedes. Kui käivitub. Väldin aktiivselt selle kurjalt tuututava autojuhi pilku, ent tunnen, kuidas too põrnitseb mind nii, nagu oleksin ainuisikuliselt terve ta päeva rikkunud. Signaali vajutamisest ja ootamisest tüdinud, vajutab tüüp viimaks lapatsit ja kaabib minust uhke kaarega mööda. Lapsed on neil minutitel täiesti vait oma tagaistmel. Ootavad, mis autost saab, ega hakka liigseid küsimusi esitama. Läks käima, jess!

No tere, Tallinn!

Seekordne koolialgus on meid täiesti teistsugusesse reaalsusesse toonud – ummikud ja koolivorm, kodutööd ja pidev stress hilinemise pärast. Vaevalt kuhugi jõudnud, hakkan juba tahtmatult tõmblema, mõeldes, kuidas järgmisesse punkti saada. Arvan, et selle seisundi nimi ongi ellujäämisrežiim. Kõik indikaatorid piiksuvad punaselt ja nõudlikult, sina aga seisad keset kaost, kergelt kohtlane naeratus näol, ning kustutad tulekahjusid ühe ämbritäie haaval. Tegelikult elu nagu jazz-improvisatsioon.

Teise klassi koolilapse koolikott on raske nagu pomm, koolivormi kardigani olen tellinud numbri võrra väiksema, tekkel kadus jäljetult juba 1. septembril keset aktusemöllu, alles soetatud noodivihikud on jäljetult haihtunud. Eelkoolilapsele on hädasti tarvis ka ülikallist balletitrikood ja sussikesi. Matemaatikale punane, eesti keelele sinine kattepaber, ah läkski sassi, aga vahet pole – niimoodi nüüd jääb. Autotuled jäid sisse, pagan võtaks. Ära unusta kehalise asju! Lahtisest Kalamaja-aknast kostab taas Eesti hümn – kas ma nägin just und? Järelikult on möödunud järjekordne põgus ja rahutu unega öö. Järelikult on meil õnnestunud isegi kolida, milline ootamatu luksus.

Õudus silmis

Kui ma 1. septembril esimese autotäie raskete pappkastidega oma uude korterisse saabun, vaatavad kolm kruntvärvi ja tapeediliimiga kaetud meest mind nagu kummitust. Veidi nagu õudusega silmis. Või on seal hoopiski pilge: kuhu sina nüüd enda arvates tuled? On laupäev ja asjad ei paista sugugi sedamoodi, et ma homme lastega siia kolida võiksin. Aga ma ei anna alla, vaid sõidan veel kümme korda oma pupsuva Passatiga Meriväljalt Kala­majja. Vean asju nagu kass poegi Tallinna ühest otsast teise.

Ise ma panin sellele nimeks tunnetepõhine kolimine. Võiks hästi ettevõtte nimeks sobida. See näeb välja nii, et vaatad elamises ringi ja pakid esiteks ära lemmikasjad. Padjad, kummikud, lasteriided, paar lampi, kast lemmiknõudega. Vahele veel mõned riided ja kallimad raamatud. Ahjaa, need söögiasjad, näe, mingid ilusad kahvlid ka siin, kuhu see jalgpall võiks mahtuda, ärgem unustagem epilaatorit ja juuksesirgendajat, mida ma sajandis korra kasutan. Ja karbitäis legosid. Natuke nagu evakuatsioonituhinas kokku visatud komplekt.

Järgmised autotäied kinnitavad, et sürrealistlik valik jätkub. Aga kuna ühtegi meesolevust mu läheduses ei viibi, keegi mu tunnetepõhist kolimistsüklit kritiseerima ei kipu. Nii et kolitud ma saan, selle taha asi jääma ei pea!