Inimeste foobiad tegid mulle teismelisena palju nalja. Mida kõike küll täiskasvanud ei karda – avaraid väljakuid, ämblikke, vanniskäiku, tõmbetuult, prantslasi, küüslauku, kollast värvi ja nii edasi. Naera puruks. Igal foobial on uhke nimi, nooruses teadsin ma enamikku peast, nüüdseks on meeles ainult koulrofoobia – hirm klounide ees. Ja muidugi need, mida ise põen: klaustrofoobia, akrofoobia ja pteromerhanofoobia (hirm kinniste ruumide, kõrguse ja lendamise ees).

Tegelikkuses on hirmud naljast kaugel, kuigi ega teismeline Mihkel Raud ainus lollpea polnud, kellele foobiad mingil seletamatul põhjusel naeru peale ajasid. Võib-olla on see põhjus täitsa seletatav. Ehk tuleb teiste inimeste totravõitu foobiate üle irvitamise põhjusi otsida iseenese foobiate tagant. Äkki on teise inimese hirmu üle kõkutades lihtsam enda omadega toime tulla?

Minu lapsepõlvekodus rippus seinal mitu Viiralti teost, millest ühe südames oli vaevumärgatav täpike, ümbritsevate detailide ühinemiskoht, järjekordse meistri­teose epitsenter. Ma kartsin seda tohutult. Panin sellele isegi nime – “untsu” – ja kukkusin hüsteeriliselt lõugama, kui mul tuli meelde seda toaseinal märgata. Ilma naljata, mul on siiani meeles, millist paanikat “untsu” minus tekitas. Küllap ootas too punkt õiget hetke, et pildilt välja hüpata ja minu lapsikutele päevadele verine lõpp teha. Ma olin selles veendunud ja ei aidanud ühegi täiskasvanu kinnitus, et “untsu” on kõigest osake joonistusest, ei midagi enamat.

Kaunis jabur hirm, kas pole? Palju jaburam kui õõv hiirte, magamise või kõuemürina ees (surifoobia, somnifoobia ja tonitrofoobia), eks? Minu jaoks mitte. Minu meelest oli täiesti normaalne “untsut” karta. Ma ei tea, mida mu vanemad toona tegid, igatahes suudan ma täna “untsut” täiesti rahulikult silmitseda. Aga tean täpselt, mida nad ei teinud – nad ei naernud mu hirmu üle kunagi. Nad suhtusid sellesse tõsiselt – vähemalt tegid näo, et suhtuvad – ja püüdsid mind kannatlikult veenda, et Viiralti täpikesel pole minu suhtes ühtegi halba kavatsust.

Lastel on igasuguseid hirme. Kes pelgab pimedust, kes valjuhäälset rääkimist, kes putukaid, kes voodi all pesitsevat koletist. Foobiateks arenevad hirmud mõistagi harva, kuid ega need seepärast last vähem kohuta.