Kui olen pealinna kärast välja jõudnud ja autoga Veskimöldre väikestele tänavatele keeranud, paistab juba kaugelt suur linnumustriga haagissuvila – märk, et olen õige maja juures. Lasen uksekella ja kuulen rõõmsat koerahaugatust. “Tšau!” hõikab Jesper ust avades ning teismeline Ungari linnukoer Guru hüppab mu ees elevusest õhku. Oleksin justkui sõpradele külla saabunud.

Jesperi elukaaslane Mari Ojasaar (35) on end mõnusasti diivanile istuma seadnud. Äsja­õpitud roomamisoskust tutvustav pisipoeg Thor ­Ragnar (7 k) ei lase aga pikalt istuda – ta üritab end iga hinna eest esimesele trepiastmele vinnata, kuni ema läheb ja poisi sülle haarab. Vanem poeg Aaron Troy (4) mängib süvenenult täditütrega vaibal ning peaaegu ei märkagi mu tulekut. On tööpäeva õhtu ja kodu täis hubast soojust.

“Kas pakun sulle teed või kohvi?” tungib Mari mahe hääl mu mõtteisse. Ta kannab koduseid retuuse, mille alt paistavad ruudulised sokid. “Kõik ei pea kogu aeg bling olema,” muigab seltskonnaveergudeltki tuntud Mari mu uurivat pilku märgates.

Kaks last = pere

Nende lastel veab! Mõlemad vanemad on kodused: äsja oma teise raamatu “Mees 2. Minu kari” sündi tunnistanud Jesper kirjutab kodukontoris raamatuid, kunstnik ja brändi KUMA Design looja Mari on Thoriga emapuhkusel.

“Tegelikult oleme kõik oma kaheksa suhte­aastat ninapidi koos veetnud,” tunnistab Jesper. “Alustasime Austraalias reisides ning edasi oleme rännanud ja elanud teineteisega kõrvu asju ajades. Oleme kohati täiesti erinevad, aga suures pildis ühe­suguse maailmavaatega. Kasvame ja areneme koos ega lase teineteisel seisma jääda. Kui Mari näeb, et hakkan mölkuseks muutuma, saan talt kohe surkida. Ma pean arenema! Ja mina omakorda ei lase Maril muutuda nipsakaks diivaks,” naerab mees.

Jesper otsib alailma seiklusi. Suhte algusaastail avastasid nad Mariga kahekesi matkabussiga Austraaliat. Kui Aaron oli beebi, elas pere aasta Balil. Varsti pärast Thori sündi vurasid nad suvekuudeks haagissuvilas Eesti loodusse. “Jesper, nagu kõik meie pere poisid, on Veevalaja. Tal peab kogu aeg midagi toimuma. Nii kui ma leian lapsi kasvatades mingi rutiini, tean, et ta paiskab selle varsti segi. Aga mind ei häiri see! Mulle meeldib ta hullumeelsete ideedega kaasa minna ja maailma avastada. Mina ise olen palju rahulikum ning otsin kindlust, ent Jesper ongi mu kindlus. Isegi kui algul tunnen hirmu, pole ma ühelegi ta ideele ei öelnud,” tunnistab Mari.

Jesperi jaoks on nende pere nüüd, pärast Thori sündi, täiuslik. “Üks laps on üks laps, aga kahe lapsega on nagu päris perekond – ja päris kari,” sõnab mees.

Ta ei salga, et austab traditsioonilist pere­mudelit, kus mees on perepea ning teeb otsuseid ja tegusid, lähtudes perekonna heaolust, kuid ei osale kõikides igapäevategevustes. “Mulle meeldib mõelda, et olen alfaisane, nagu hundid seda on: vaatan ülevalt kaljunukilt oma karja peale ning hoolitsen, et nendega oleks kõik hästi – katus pea kohal, liha koopas ja ohte poleks. Väiksemad elukillud sobitab kokku Mari. Tema teab, millal on laste uneajad ja kuhu nad peavad päeva jooksul jõudma.”

Ka tunnistab mees, et ta on perekonnapeana suuremate otsuste tegija. “Mis ei tähenda, et löön rusikaga vastu lauda: mina ütlen nõnda! Otsustada tähendab ühtlasi vastutust võtta: kui millegagi puusse panen, ja seda tuleb ikka ette, tunnistan oma viga. Nii ma õpingi! Ma pole isana veel üldse valmis ega perfektne – mu lapsed ja naine vormivad mind kogu aeg.”

Marile see sobib. “Mulle meeldib, et mees on mees ja naine naine. Kuid Jesper on alati olemas, kui teda vajan. Näiteks kui Aaron keisrilõikega sündis, toimetas nädal aega temaga Jesper – ning õpetas siis mullegi, kuidas beebit hoida ja peput pesta. Aga kui mul teda otseselt abiks vaja pole, ei tülita ma teda selliste teemadega nagu beebi pepupesu.”

Suurim viga paarisuhtes

Jesper rõhutab, et lapsed rikastavad elu ja aitavad meil areneda, kuid lapsevanemaks oleku keskel ei tohi ka iseennast ja paarisuhet unarusse jätta. “See ilmselt ongi kõige suurem viga, mida meiegi pereelus teinud oleme,” arvab ta. “Teoorias teame kõik, et paarisuhe peab lapsi kasvatades olema esikohal, aga praktikas kipume seda unustama. Arutasime just ühel õhtul Mariga, et me vaatame oma kalendreid ja katsume kahekesi-­hetki muude tegevuste hulka mahutada, ent tegelikult peaks olema vastupidi – et esmalt määrame ära oma date-night’id ja alles siis kõik muu.”

Ta kinnitab, et neil on küll vanavanemate näol tugivõrgustik, kuid nad Mariga peaksid ise ilmutama rohkem initsiatiivi, et endile aega saada. “Mees vajab oma naist ja naine vajab oma meest. Ei tohi unustada paarisuhet. Ja Mari vajab ka iseend,” tunnistab Jesper.

“Alles siis, kui Thor sündis, mõistsin, et ma ei eemaldunud Aaronist üldse, kuigi ta oli juba suur poiss ja oleksin võinud tema kõrvalt endale aega võtta, enne kui uus beebi elu pea peale pööras,” möönab Mari. “See on mulle raskeim kogu lastekasvatuses – end mitte kaotada. Samas on teise beebiga kõik lihtsam: kui Aaron oli alles pisike, tundus vahel, et nüüd jääbki nii, olemegi lihtsalt lapsevanemad, mu uus roll ongi vaid emadus. Praegu tean, et beebiaeg ja rinnaga toitmine möödub ja varsti saan jälle olla mina ise. Nii on kõigega palju kergem toime tulla.”

“Mari ongi tegelikult ikka seesama Mari!” kinnitab Jesper. “Vahel on raske teda emarolli keskelt üles leida, aga päriselt pole ta muutunud. Kui teda mõnikord vaatama jään, näen, et ta on ikka minu Mari. Meie vahelt pole algusaegade kirg ja armastus kadunud, ja see on pingutamist väärt!”

15 ruutmeetrist piisab

Et saada paremini aimu pere rännukirest, kohtun Mari ja Jesperiga uuesti paar päeva hiljem keset sügisevärvilist metsa, kuhu nad haagissuvilaga veerenud on. Koer Guru kepsutab ringi nagu noor varss aasal, beebi Thor mõnuleb kord ema, kord isa süles. Aaron nokitseb omaette – esiti haagises, siis õue kive loendama hüpates.

Pea terve suve veetsid nad sellesama 15ruutmeetrise haagissuvilaga Eesti metsi ja mereääri avastades. Haagises on kõik eluks hädavajalik, kuid ei midagi enamat. Nii endid, pesu kui ka nõusid pesid nad mereveega.