Tõsi, nüüd on see õnneks minevik ja Inga (36) magab öösel nagu nott, nii et hommikuks on välja puhanud, särav ja rõõmus. Vaatamata pidevale mööda Eestit tuuritamisele, kümnele pooleliolevale tegemisele ja ootel olevale kohtumisele. Ta on harjunud elutempoga, mis sunnib teda mitmel päeval nädalas oma Karlova-kodus hommikul autorooli hüppama või minema bussijaama, et sõita Tartust Tallinna, Haapsallu või mõnda teise Eesti linna. Olgu siis seriaali “Pilvede all” võttepäev, mõni avaliku esinemise koolitus, kontsert või teatrietendus. Ja ta mitte ei talu, vaid lausa naudib pidevat teel olekut – see on ju t e m a a e g – ainult talle, segamatult oma mõtetega. “Oo, ma usun, et emad saavad suurepäraselt aru, kui väärtuslikud on need hetked, kui keegi ei hüüa: “Emme, kust ma selle saan? Emme, mis ma nüüd teen?”,” lausub Inga oma õhkõrnalt iroonilisel hääletoonil, kui istume päev enne uue aasta algust seriaali “Pilvede all” Tallinna-staabis, Ingale pea teiseks koduks saanud hotelli Euroopa lobby-baaris.

Lõppenud aasta oli naisele sedavõrd vahva, et veel paremat oleks raske oodata. “Pilvede all” sai lõpuks täispika filmina purki, lisaks rohkelt­ südantsoojendavaid kontserte koos muusikust abikaasa Toomas Lungega (54), igatsetud suvekodu ostmine, kevadel ilmuva lasteraamatu “Nupukas Nora” kirjutamine ja mis kõige toredam – rohkelt lastega koos veedetud aega. Kõik, millest ta oli unistanud või millest polnud osanudki unistada, läks täide. “Lõpuks juba mõtlesin, et kuhu veel edasi? Vahelduseks on sellised aastad väga toredad!”

Logistikageeniused

“Tegelikult olen ma kodus rohkem kui enamik emasid, kes kellast kellani tööl käivad. Minu ema oli näiteks palju vähem kodus. Vahel olen päeva jooksul mitmes Eesti linnas, aga siis olen paar päeva jälle täiesti kodune,” lausub Inga, kui uurin, kui tihti lapsed teda näevad.

Nora Ann (5) läheb hommikul lasteaeda ja Rasmus (13) kooli, õhtuks on ema enamasti kodus tagasi, nii ei pane lapsed tema eemalolekut suurt tähelegi. Kui emme naasmine jääb hilisemaks, saavad lapsed pereisa kindla käe all kenasti hakkama. Pealegi on Rasmus juba osav kokk, nii et võiks nad isegi omapäi jätta. Kuid seni on Inga poega lapsehoidja kohustusest säästnud, sest Rasmusel on ju omad trennid-tegemised, poiste­koor ja koolitööd. Ning mõnikord tuleb appi Rasmusest paar aastat vanem naabritüdruk Salme.

Tõsi, vahel tuuritavad Inga ja Toomas ühistel kontsertidel, aga seda juhtub harva. Võttepäevade paika sättimisel üritab Inga leida kaasade ühisest telefonikalendrist päevi, mis mehel on kontserdivabad. “Tom naerab, et me saaksime väga edukalt ka logistikaäris hakkama,” muigab Inga. “Kusjuures meil on peres üks auto. Tuleb lihtsalt korraks maha istuda ja plaanid üle vaadata.”