Minu abikaasa Hendrik on kõige tulisem suurlinnade fänn, keda tean. Talle ei tähenda puhkus seda, et praed end soojas kliimas kiiresti pruuniks, vaid mõnes suures ja kärarikkas linnas hulkumist. Proovisin mis ma proovisin talle selgeks teha, et ehk pole väikese Martaga (1 a 3 k) sellises kohas kõige meeldivam päevi veeta, lõpuks maandusime ikkagi terveks kuuks Sydneysse. Algul elasime rannahipide elu Bondi rannas, hiljem haritlaste ja hipsterite seas hinnatud Glebis.

Vaidluses “suurlinn versus väike” jäin kaotajaks mina ja metropoli lapsesõbralikkuse osas pean oma sõnu sööma. Ent alustan algusest! Austraalia rahva­rohkeim linn ehk ligi viie miljoni elanikuga Sydney võttis meid vastu viimaste aastate kõige vihmasema septembriga. Olime kõhklemata kaasa pakkinud vaid suvised riided ning lootnud Eesti suve maakera kuklapoolel pikendada. Vihma tõttu pidime aga mõtted kuumast mereveest ja hülgena sukelduvast Martast unustama ning andma endast hoopis parima, et Marta lainete sisse EI hüppaks. Seda on ühele maimikule keeruline selgeks teha, kui iga su teekond rannast mööda viib. Hea, et ajakirjaveerud helisid edasi ei kanna, sest Bondi rahvas sai aeg-ajalt kuulda tulevase ooperilaulja väärilisi aariaid.

Vihm meid siiski ei morjenda, sest avastamist on jagunud nii palju, et taevast sadavatele pussnugadele suurt tähelepanu pöörata ei jaksa. Ning siinne kliima on eriklass. Muru on roheline, iirised õitsevad ja isegi paduvihmaga teatab vetelpääste info­tabloo, et UV-indeks on 3. Kui päike pilve tagant välja tuleb, tasub aga peale määrida kaitsekreem faktoriga 50, olgu õues 14 või 29 kraadi. Just nii kõrvetav ja halastamatu on päike! Pole siis ime, et riigis, kuhu on end sisse seadnud väga heleda nahavärviga inimesed, on maailma suurim arv nahavähijuhtumeid elanikkonna kohta. Seda kinnitavad ka õõvastavad sildid majadel, mis teatavad, et just seal saab seda vähiliiki ravida.

Käru on kuningas

Juba Austraaliasse tulles otsustasime, et tormama me ei hakka: kolm kuud järjest aastase lapsega turisti mängida ei jaksa. Nii pole meile probleem vihmase ilmaga toas olla ja vaid mõnesaja meetri kaugusele puuviljapoodi kõndida. Kui tõele au anda, on seegi vaatamisväärsus. Siit leiab kümneid sorte viinamarju ja muid puuvilju, mida vaid telesaatest näinud oled. Ning huvitaval kombel oleme vist vaatamisväärsused meiegi. Külmad põhjamaalased, nagu me oleme, tavatseme muidu tänavail omaette kõndida, kuid nüüd tuleme iga päev mänguväljakult, poest või bussist koju uute “sõpradega”. Sinisilmne kuldkihar Marta on magnet, mis siin iga mööduja lehvitama ja suhtlema meelitab.

Nii väsitav kui see ka poleks, oleme avastanud selle plusspoole. Näiteks olukord kaubandus­keskuse liftis: Marta on näljane ja pahas tujus ning soovib kogu maailmale kuulutada: inimesi täis lift pole koht, kus ta praegu olla tahaks. Kui ta hääle­paelad valla laseb, hakkavad kaks tädi võidu Martale nägusid ja nalja tegema. Ise muheldes, et vanaemageenid löövad välja. Sama stsenaarium kordub nii bussis kui ka poe­järjekorras. Inimesi Sydneys ei pane nutta tihkuv laps silmi pööritama, vaid nad võtavad teda normaalselt ja pigem tulevad appi. Pean tunnistama, et polegi end lapsega kuskil nii mugavalt tundnud. Meenuvad stseenid Selveri kassajärjekorrast, kus kooliku­valudes Marta sundis mind ostukorvi nurka viskama ja poest põgenema…