19. septembri öösel kell 2.25 tundsin tugevat valusööstu ala­kõhus – nagu oleks nuga kõhtu löödud. Valu kadus ja käisin WCs. Magamistuppa tagasi minnes tundsin järsku, et veed nirisevad. Äratasin ruttu mehe Temari (26) ja hüüdsin: “Me peame minema!” Selle peale ajas mees end kähku püsti ja hakkasime riidesse panema. Toppisin tuhude vahel riideid selga. Pakkida polnud õnneks vaja, sest olin haiglakoti juba paar nädalat enne tähtaega valmis pannud. Samal ajal lugesin tuhude vahedeks viis minutit. Elame Kosel, kuid õnneks pole Tallinn kaugel, seega otsustasime need 40 kilomeetrit ise sõita. Minu isa elab meiega, nii et vanem laps Melany (2,5) jäi vanaisaga koju.

40 kilomeetrit haiglani

Poole tee peal tuhude vahed äkitselt muutusid – nüüd olid need vaid kaks minutit. Mul jooksis terve tee peas mõte: mis siis saab, kui ma ei jõuagi haiglasse, enne kui...? Äkki beebil on nabanöör ümber kaela või on ta üldse tuhar­seisus? Mis siis teha?! Ma ei sünnita ometi autos! Korrutasin endale mõttes: me peame jõudma, me peame jõudma! Mees tõstis tempot.

Olime juba Tallinna keskturu juures, kui meid pidas kinni politsei. Pole midagi imestada, Temar sõitis tühjal maanteel 150 km tunnis, linna sisenedes lülitas ohutuled sisse ja keskturu kandis võis meie auto kiirus olla 80–90 km tunnis. Mees peatus, lasi akna alla ja karjus neile: “Me ei saa seista, läheme sünnitama.” Politsei selle peale: “Ei lähe te kuhugi, oodake palun!” Temar hüüdis vastu: “Me ei saa oodata, naine hakkab ju kohe sünnitama!” Ja mu mees ei valetanud! Just sel hetkel hakkasidki mul pressid. Politseinik sai asja tõsidusest aru, hüppas autosse ning eskortis meid sireenide ja vilkurite saatel Ida-Tallinna keskhaigla väravani.

Kui tuli esimene press, suutsin endale ainult sisendada: ma pean beebi ise kätte saama, muidu juhtub midagi halba. See kõik ei tundunud reaalne, olin nagu õudusunenäos. Muidugi ei saanud ma presse kinni hoida. Tundsin, et pean pressima, lükkasin automaatselt püksid alla ja lasin auto seljatoe allapoole. Mees suutis mingi ime läbi keskenduda sõidule. Sel hetkel ei pannud ma teda üldse tähele. Juba esimese pressiga pistis poiss pea välja – täpselt haigla väravate ees! Olin täielikus paanikas ja teadsin, et teine press tuleb ka kohe varsti. Mingil hetkel oli kõik muu minu ümber toimuv nagu must pilt. Ma ei nutnud kordagi, suurest šokist ei tundnud ma ka presside ajal valu.

Mees sõitis otse haigla ukse ette ja jooksis arste kutsuma. Sel hetkel tuli teine press ja ma võtsin oma lapse ise vastu. Panin beebi autos oma hõlmade vahele ja jäin arste ootama. Olin täielikus šokiseisundis. Ma ei saanud aru, mis toimub või kus ma olen.