Minu esimesed sünnitused kestsid 28 ja 17 tundi, mistõttu ei tahtnud ma meie fotograafi, Aleksandra Helki haiglasse liiga vara kutsuda. Palusin arstil end tihedamini kontrollida, et saaksin õigel ajal endast märku anda. Kella neljaks öösel olid valud juba tugevad ja suhtluse Aleksandraga võttis üle abikaasa Erik. Poole viieks hommikul oli selge, et soovin epiduraali, ja siis palusin mehel fotograafi kiirustada, sest mu esimesed tütred sündisid vahetult pärast epiduraal­tuimastust. Kella viieks oli seljasüst tehtud ja kadusid ka valud – sain lõpuks silmad lahti.

Nii uskumatu, kui see ka polnud, astus Aleksandra sünnituspalatisse just siis, kui presse tundma hakkasin. Mu süda oli rahul – kogu kamp oli koos ja nüüd oli aeg uut ilmakodanikku tervitada! 6.19 sündis meie kolmas tütar Rosanna. Tunded käisid nii üle pea, et suuresti isegi ei mäleta fotograafi kohalolu. Hiljem mõtlesin, et see oli ainuõige valik tema kasuks otsustada: ta oskas hästi märkamatuks ja tagaplaanile jääda, kuid samas sai kõik soovitu pildile. Ka ämmaemand, kes sünnituse vastu võttis, ei teinud fotograafi kohalolust numbrit.

Milleks ja mida pildistada?

Kolmanda raseduse ajal hakkasin üsna varakult mängima mõttega, kas võiksime sünnitusmajja fotograafi kaasa võtta. Sain selle ideega ruttu sõbraks, sest mulle on alati olnud tähtis lastega seotut jäädvustada. Küllap on ka neil endal tulevikus tore ajas tagasi vaadata. Esimese kahe lapsega oleme sünnitusel ise pildistanud ja filminud, kuid viimane kogemus näitas, et tulemus ei jäänud üldse hea. Videomaterjali saime kätte, kuid pildimaterjali, mida teistelegi näidata oleksin tahtnud, polnudki väga.

Teadsin paari tuntumat sünnitusfotograafi, kuid kuulsin siis Aleksandrast. Pidasin väga oluliseks, et fotograafiga tekiks kohe teineteise­mõistmine, hea kontakt, vaba suhtlus. Ma ei soovinud üleposeeritud tulemust, kus kõik vaatavad kaamerasse ja naeratavad, vaid vabamat õhkkonda. Kohtusime esimesel korral meie kodus. Nii sai ka Erik parema pildi, mida see kõik endast sünnitusmajas kujutama hakkab. Meie mõlema seisukoht oli, et ei soovi otseselt valutamist ja sünniperioodi jäädvustada ega piltidel midagi intiimset näha. Ma ei saaks siis fotosid jagada pere ega sõpradega, samuti ei paneks neid seinale või laste mälestusteraamatusse. Seega soovisime piirduda materjaliga, mida on kõigil hea vaadata. Minu kindel soov oli, et fotograaf jäädvustaks toredad hetked, nagu esimesed mõõtmised, kaalumised, emotsioonid beebit enda kätele saades. Soovisin ka talletada sünnitushaigla atmosfääri – ruum, täpitabel, palatinumber, kellaaeg jms.