Liina Pajuviidikul (30) on tütar Christellaga (1 a 4 k) seljataga emotsionaalselt väga keeruline aasta. Tütar oli vaid mõnepäevane, kui sattus bilirubiini kõrge taseme ja kollasusega haiglasse. “Ta sündis terve beebina, mistõttu ei osanud me muresid ette näha. Haiglas tehti talle kollasuse pärast kõhu ja aju ultraheliuuring, mille käigus tuli lagedale täiesti ootamatu leid – Christella ajuvatsakesed olid ebatavaliselt asümmeetrilised,” räägib ema haiglaskäigust, millest sai pere jaoks alguse suur murekoorem ning elu ühest ultrahelist teiseni.

Muret süvendas Christella aeglane füüsiline areng. “Tüdruk oli ligi kahekuune, kui haigla füsioterapeut viitas, et selles vanuses laps peaks juba vaikselt proovima pead hoida, kuid Christella ainult lamas ega teinud midagi,” meenutab Liina. Kolmekuuselt, kui beebid hakkavad asju haarama, ei liigutanud Christella käsi ega jalgu. Aina enam puges ema hinge hirm, et tütrekesel on ajuga midagi pahasti.

Mingi piirini on ajuvatsakeste asümmeetria beebidel normaalne, kuid kindlasti tuleb teha uuringud. Ajuvatsakeste laienemine võib tähendada vesipäisust, mis omakorda võib kaasa tuua aju- ja arenguhäireid, kui seda kiirelt ei ravi.

Aju-uuring neljakuuselt

Kui Christella oli neljakuune, tehtigi talle laste­haiglas MRT ehk magnetiga aju-uuring. “Kartsin nii väga! Tagantjärele tänan end lõputult, et suutsin end tagasi hoida ega guugeldanud aju­vatsakeste laienemisega seotud diagnoose – oleksin vist hulluks läinud! Meie pere suureks rõõmuks tuvastas MRT, et tütre ajuga on kõik korras ja füüsiline mahajäämus ei tulene vatsakeste ebakorrapärasusest,” kirjeldab Liina. Ometi jäi ta hing valutama, sest tütre areng polnud eakohane.

Nii on Christella käinud alates ühe elukuu täitumisest füsioterapeudi juures – esialgu kolm korda nädalas, siis vastavalt vajadusele. “Tütrele tehti massaaži ja kõiksugu harjutusi, millega kodus jätkasime. Sellest oli palju abi! Christella arenes silmanähtavalt ja mina sain emana kindlust juurde,” tunnistab Liina.

Füsioteraapia kaasabil hakkas Christella neljakuuselt tegelustekil kätega haarama ja viiekuuselt pööras end seljalt kõhule. Kuuekuusena suutis ta hoida kindlalt pead, ilma et ema seda toetaks. Kaheksakuusena hakkas roomama, kümnekuusena istuma ning paar nädalat hiljem ajas end toe najal püsti. Aastasena asus Christella käputama. See kõik on omajagu hiljem, kui raamatud ütlevad, kuid ometi pani iga uus oskus ema rõõmust hõiskama.

“Alati, kui Christella hakkas midagi uut tegema, valdas mind rahu – mu laps areneb, järelikult on terve! Kahjuks püsis see rahu umbes kuu, siis hakkasin murega jälle uut oskust ootama,” tõdeb Liina. Nüüd, kui tütar käputab, end püsti ajab ja ka esimesi samme proovib, tunneb ema, et suur mure hakkab siiski lahtuma.