Küllap on suur osa meist seda olukorda kogenud. Kuidas siis teha nii, et laps poleks nukker ja endal toimetused tegemata ei jääks?

Karmen Riik-Romanenko (31) ja Kristo Romanenko (37) on leidnud sellise lahenduse, et kaasavad lapsi kodutöödesse ja oma muudesse tegemistesse nii palju kui võimalik. Sest tegelikult tahab laps ju vanematega koos olla, mitte tingimata ühiselt lego kokku panna või nukke ritta seada. Nende pere seisukoht on, et vanema-lapse ühistegevuseks on muidki võimalusi kui mängud.

Kui pühapäeval neile Tallinna lähedale Rannamõisa külla läheme, asjatab pere kargele ilmale ja lumekirmele vaatamata õues. Karl (5) on haaranud toast oma tööriistakohvri ja sehkendab mutrivõtmega, et aidata issil batuudi mutreid lahti keerata. Katarina (2,5) aitab emmel batuudi­võrku kokku rullida.

Kristo ja Karmen leiavad, et lapsed tuleb kaasata igasse vähegi kontimööda toimetusse, just see on parim viis nendega koos olla. “Me ei tõrju lapsi eemale, kui nood abi pakkuma tulevad, sest ühel hetkel nad seda muidu enam ei tee.”

Olge lihtsalt koos

Vanematega koos toimetades on kasvanud ka Kristo ja Karmen ise – Kristo koos kahe õe, ema ja isaga Rannamõisas, Karmen ema ja vanavanematega Saaremaal Orissaare kandis. “Rippusin sõna otseses mõttes kogu aeg ema ja vanaema sabas, olgu siis aiamaal või metsas. Kui vanaisa läks traktoriga põllule kive korjama, pani ta mind rooli ja ise pildus kive kasti,” jutustab Karmen. Isata kasvanud naine meenutab soojalt, et ta ei pidanud kunagi kuulma, et “mängi natuke üksi, meil on nii palju tööd”. Pigem vastupidi – talle ei antudki võimalust igavust tunda, kogu aeg oli mõni toimetus käsil.

Nii ei arva ka Karmen, et vanem peaks hommikust õhtuni lastega mängima. “Kui laps eeldab, et ma mõtlen talle kõik mängud välja, ei hakka ta vaeva nägemagi, et endale ise tegevusi leida, ja ta loovus jääb kängu. Vanema pakutud ja lapse enda otsitud tegevuste vahel peaks olema mõistlik tasakaal,” arvab naine ning leiab: “Kui oleme saanud päevas kas või pool tundi kuni tund koos mängida, on väga hästi.”

Karmen on kindel, et nii nagu vanemail on omad toimetused, mis on vaja ära teha, on lastel tegelikult oma mängud ja tegemised, mida nad teevad meelsasti üksi või omavahel. Vähemalt neil juhtub vahel küll, et Karl ja Katarina vastavad ema või isa mängukutsele: “Ei, ma tahan praegu ise mängida!” Küllap tuleb see sellest, et nad saavad vanematega palju muid asju koos teha.