Eesti tippkokal ja restorani­ärimehel Joel Ostratil on seljataga tegus aasta, kuhu mahub järjekordse restorani avamine ja aasta ettevõtja tiitli nominatsioon. Ta on elu jooksul avanud paar­kümmend kohvikut või muud toitlustusasutust.

Joel tunnistab, et ärisaavutused polnud kaugeltki ta möödunud aasta tipphetk. “Poja sünd tekitas minus kindla peale rohkem värinaid ja emotsioone kui mis tahes uue toidukoha avamine. Lapse sündi pisarateta ikka läbi ei tee.”

18. jaanuaril esimest sünni­päeva tähistav Johan askeldab päeval kodus koos moeloojast ema Theresega (26), kes septembris Itaalia päikese all ametlikult Joeli naiseks tunnistati. Samal ajal hoiab Joel silma peal omanimelise valmistoidusarja tootmisel ja catering’il Maitseelamused. Valmistub Nõo lihameistritega grillihooajaks. On osaline mitmetes toidukohtades, näiteks Werner, Cafe Truffe, Cookbook, Meat Market, Umbroht, Kolm Tilli, Gustavi kohvikud Tallinnas ja Tartus.

Joel suudab kirka pilgu ja naeratusega vastata ligi tunni jooksul minu küsimustele ja samal ajal mitmele e-kirjale, süüa ära lõuna, lehvitada kohvikust mööduvatele tuttavatele ning võõrustada töövarju.

Mis on sind isaks saamise juures kõige rohkem üllatanud?

Isaks saamine on erinevaid tundeid esile kakkunud. Eriti sünnituse juures olek oli üliemotsionaalne. Olen hakanud mõtlema elu üle järele: nüüd ma lihtsalt ei raiu üksi ringi, vaid väike vastutustunne on tekkinud. Olen tööalaselt üsna vastutustundlik, aga nüüd mõtlen perekesksemalt. Võib-olla olen muutunud memmekamaks, mõnes mõttes pehmemaks – poiss toob minus seda poolt esile.

Varem jõudsin koju öötundidel, sest kui catering’iga oli mingi üritus, olin ise ka kohal, mässasin ja tegin. Nüüd jõuan nagu ristiinimene – kell viis õhtul.

Kas saad nüüd kiiremini vajaliku tehtud või lihtsalt kell viis võtad kätte ja astud koju?

Olen 14 aastat ettevõtja olnud. Esimene aasta oli tõesti selline, et 365 päeva olin siin kohvikus (kohtume kohvikus Cafe Truffe – toim), iga päev olin esimesena kohal ja lahkusin viimasena. Mõnikord õigupoolest ei lahkunudki – läksin pärast kohviku sulgemist klubisse, tulin öösel tagasi ja jätkasin tööd kohe hommikul. See oli megahull aasta ja selliseid on olnud veel: hästi palju tööd-tööd-tööd.

Viimastel aastatel olen üritanud paiksemaks jääda; saanud aru, et töö ei jookse eest ära. Kui inimene töötab nii palju kui mina, hakkab tervis või suhe lõpuks kärisema. Tegelen teadlikumalt iseendaga, et ma suudaks tööl öelda ei, et ma ei lepiks kokku kohtumisi hiljemaks kui kell kolm päeval – siis jõuan viieks koju. Nüüd, kui mind ootab poeg, on üks põhjus selleks juures. Ta ärkab teisest lõunaunest viie paiku ja on mõnus, kui olen selleks ajaks kodus.