Austraalia on täielik hipiriik. See tähendab, et paljasjalgseid surfar­hipisid kohtab tihedamini kui Eestis tuule ja külma eest salli mähkunud inimesi. Lisaks paljasjalgsusele ja surfamisele meeldib austraallastele matkata ja kämpida ehk võimalikult paljukesti (soovitatavalt poole suguvõsaga) matkaautode, telkide ja muu varustusega ringi reisida.

Olime sellist elu ka Hendrikuga kahekesi proovinud, kui Marta veel kõhuelu nautis. Siis sõitsime kolme nädalaga läbi pika-pika vahemaa, et võimalikult palju Austraaliat näha. Enda mugavus oli tollal viimase otsa prioriteet. Küll polnud me arvestanud, et täpselt samal ajal – Austraalia mõistes suvevaheajal – rändas ringi ka pool austraallastest. Nii me nendega võidu vabu laagrikohti jahtisime.

Seekord Martaga reisides olime targemad. Langetasime oma turististandardeid ehk ei tahtnud kõike ja kohe, teisalt ka tõstsime neid. Nimelt rentisime pisut korralikuma matkaauto, millel olid sääsevõrguga kaetud avatavad aknad – nii ei pidanud öösiti uksi lahti hoidma, et miskit hingata oleks. Lisaks läksime rannikut avastama ajal, kui kohalikud veel tööl ja koolis olid.

Selgus, et paremini teha poleks saanudki! Nimelt tuleb koos suvekuumusega Austraalia rannikule ka teisi, vähem oodatud külalisi. Kui mandri suuruselt kolmandast linnast Brisbane’ist sõitma hakkasime, hoiatati meid tugevate hoovuste ja maailma kõige mürgisemate meduuside eest. Edasi kala eest, kes end kiviks maskeerib ja kellele peale astudes võid surmavalt “nõelata” saada. Seejärel tulid mängu haid ja viimaks krokodillid. Kuid meid rahustati, et nende hooaeg on alles algamas, nagu turistidelgi, ning et arvatavasti me nendega siiski kokku ei puutu.

Samal ajal soovisid meist viimast võtta kõiksugu sitikad ja roomajad. Kuid suurim ellujäämisvõitlus käis paariruutmeetrises matka­bussis, kus oli neli istet ja poolteist korrust ning mis sisaldas kraanikaussi, külmkappi ja mikrolaineahju, kaht lahtikäivat voodit ja mitte ühtegi mugavust rohkem. Kuidas aga seletada 15kuusele lapsele, et see ongi kõik? On olukordi, kus mängida-süüa-magada tuleb paaril ruutmeetril... mis sest, et auto akendest paistab meri, mänguväljak või banaani sööv väikelaps.

Vabadus iga hetk peatuda

Mugav oli aga teada, kus järgmise öö veedad, ja võimalus auto seisma jätta siis, kui tahad. Muu hulgas leidsime end ööbimast tihedast vihma­metsast ning rannast, kuhu kängurud õhtul sööma saabuvad. Viimased on öise eluviisiga ja põgenevad päevase kuumuse eest sügavasse metsa. Ajapikku muutus see väike auto meile ka koduseks, kusjuures Marta nautis teiste pidevat kehakontakti meist kolmest kindlasti enim. Samuti ruttas ta igal hommikul kardinaid eest lükkama, et näha, kas ookean ka täna vastu vaatab.

Kuid täiesti tavalise lageda taeva all või keset tihedat metsa asuva ööbimiskoha leidmisega on Austraalias pisut keeruline. Kui Eestis võid end muretult RMK telkimiskohta või mõnda kaunisse metsatukka sisse seada, siis siin kehtivad karmid reeglid: igale ettejuhtuvale parkimisplatsile ei või autot ööseks jätta. Rahvusparki minekuks pead end netis registreerima ja mõne euro maksma. See on aga väike summa, võrreldes sellega, et tipphooajal kasseeritakse pelgalt autopeatuskoha eest kämpinguplatsil 30–40 eurot.