Tallinlanna Lilli Lees-Leesmaa (32) ennetab seda küsimust eos. Ta on otsustanud kasvatada poegiJohanit (2,5) ja Oskarit (1) usus, et jõuluvana on üks tore kostümeeritud tegelane, kes kuulub koos kingikoti ja päka­pikkudega jõulukommete juurde, kuid keda päriselt olemas pole. Umbes nagu mardisandid, kes on lastele põnevad sellest hoolimata, et nad teavad, et maski taga on mõni naabripoiss.

Kui Lilli kirjutas oma blogis: räägin lapsele juba praegu, et päkapikke pole olemas, ei osanud ta ette näha, et postitus keerutab üles paljude vanemate pahameeletormi. Naine ei mõista, miks peaks ülevoolavalt toitma põnni jõulu­­­­­­­vana- ja päkapikuusku, sest jõuluaeg on võluv niisamutigi. Eriti vastumeelne on talle see, kui vanemad kasutavad laste usku selleks, et terve detsembri nendega manipuleerida ja ähvardada: “Kui sa hea laps pole, siis päkapikud ei tule ja jõuluvana sulle kinki ei too.” Ja ikka, et “headel” lastel käivad päkapikud, aga “halbadel” mitte. Mihuke stress see lapsele on!

Samuti arutab Lilli, mis saab siis, kui lapse usk mureneb. “Kui oled terve lapsepõlve uskunud üht müstilist tegelast ning ühel hetkel avastad, et see kõik oli vale – mis siis jõuludest alles jääb?”

Väike tõekuulutaja

Lilli pakub, et jõuluvana mütologiseerida on ehk vanemaile tähtsamgi kui mudilastele endile. “Lapsel on niigi erakordne oskus puhuda igale asjale elu sisse: näiteks kui ta lauale või toolile teki peale viskab, muutub see tema arust lossiks või koopaks. Lapseliku mängu võlu selles ongi, et ta elab vaevata muinasjuttu sisse. Kui keegi paneb jõuluvana riided selga, on lapsed õhinas nagunii – ei pea väitma, et ta on päriselt jõuluvana.” Lilli viskab õhku küsimuse: “Võib-olla hoopis vanemad kardavad, et kui lapsed jõuluvana ei usu, kasvavad nad liiga ruttu suureks?” Miks muidu veenab osa vanemaid lapsi “päris” päkapikkude ja jõuluvana olemasolus ka siis, kui lapsed ise juba sellest usust loobunud on...

Ka Lilli ise on kasvanud usus, et päkapikke ja jõuluvana pole päriselt olemas. “Ei mäleta küll, et mu jõulud seetõttu vähem toredad olnuksid,” tunnistab ta. Küll aga mäletab Lilli praegugi pinget oma lapsepõlvest, mis tekkis sellest, et tema teadis tõde, kuid ei tohtinud seda teistele lastele öelda. Kord, kui lasteaias ei tahtnud üks põnn õhtul riidesse panna ja ta ema võttis appi päkapikujutu, ei pidanud väike Lilli vastu ning teatas: “Kuule, päkapikke pole olemas, emad ja isad panevad ise komme sussi sisse.” Oi kui vihased pilgud ta teistelt vanematelt sai! “Ma ei mõistnud, mida ma valesti ütlesin,” meenutab naine. “Tahtsin lihtsalt tõde rääkida – on ju teada, et valetada ei tohi. Igatahes jäi rühmakaaslane väga tõsiseks, teised emad aga pobisesid: “Ära kuula teda!” ja püüdsid olukorda päkapikurindel leevendada: “No kui sa ise ikka väga usud, siis nad on.””

Küsimust “Kes sulle nii lolli juttu ajas, et päkapikke pole olemas?” esitasid täis­kasvanud Lillile lapse­põlves sageli ja tüdruk oli segaduses. Ta loodab, et aeg on edasi läinud ja Johanil selliste hinnangutega kokku puutuda ei tule. Lilli mõistab ka jõuluvanausku laste vaimustust. “Sestap proovime teha nii, et hiljuti lasteaeda läinud Johan ei kuulutaks seal oma uskumusi ja austaks teiste omi. Loodan, et sama mõistvalt suhtutakse ka temasse ja õpetajad jäävad diplomaatiliseks ega hakka minu lapse uskumisi agressiivselt ümber lükkama.”

Lilli sõnul ei möödu detsember nende peres siiski kingitusteta. “Jõulud ja jõuluvana on meie kodus väga oodatud! Ka päkapikud pole meile võõrad. Oleme päkapikku teinud mehega teine­teisele ja kes teab, ehk hakkavad nad varsti käima ka Johanil ja Oskaril,” räägib Lilli. Küll ei poolda ta, et mehikesed iga päev või lausa mitu korda päevas kinke tooks. “Ja isegi kui toovad, võiks kingiks olla miskit arendavat – näiteks osake suurest meisterdamiskomplektist.”