Iga ilusa asjaga kaasneb vähemalt kümme koledat, lastega peres igatahes. Mu naine on veendunud, et järelkasvu loomingulisi algeid tuleb igal võimalusel toetada. Kui ikka tundub, et lastele võiks meeldida näiteks kunst, peab neile kõvasti guaššvärve, plastiliini ja savi hankima. Absoluutselt nõus!

Isa andis mulle kunagi ammu 5000 rubla, et saaksin esimese korraliku elektrikitarri osta. Ostsingi. Ja edasi? Jõin end enne järgmist Singer Vingeri kontserti täis, panin tuliuue kitarri kaela, vaarusin lavale, tegin paar abitut katset mõned akordid võtta ja kukkusin seejärel pikali, kalli­hinnaline instrument minuga koos. Tükid taga, pill peaaegu kasutamiskõlbmatu, hunnik hommikusi süümekaid takkaotsa.

Minu lapsed pole kännust kuigi kaugele kukkunud. Viina nad muidugi ei joo (üks on kolme- ja teine viieaastane), kuid guaššvärvid ja plastiliinikangid lendavad mööda korterit täpselt samamoodi hooletult nagu elektrikitarr 30 aastat tagasi. Tagajärjeks korter, mis on kogu aeg segamini. Sõna otseses mõttes kogu aeg.

Meie kodus pole kohta, mida kollane värvi­lärakas või laiakslitsutud plastiliiniplönn ei kaunistaks. Laste loomingulised alged on nii neetult tugevad, et ei tunne mingeid piire, eriti ruumilisi. Me võime ju neile öelda, et joonistada tohib ainult lastetoas laua taga, kuid inspiratsioon näib lapsi pigem vanemate magamistoas külastavat. Nii on üsna tavaline asi, et surmani väsinud isa õhtul linade vahele pugedes end guaššvärvi lombist avastab. Või öösel vannituppa kõmpides savist ja legoklotsidest moodustise otsa komistab.