Sigrid Suu-Peica (39) tee Cresi saarele on omaette seiklus, millest ta pajatas raamatus “Minu Horvaatia”. Lühidalt läks kõik nii: 2003. aastal käis kunsti­haridusega loodushuviline Sigrid Horvaatias ja armus sellesse riiki. Sestsaati sai Horvaatiasse tagasiminekust talle kinnisidee. Toona 24aastane naine asus otsima võimalusi riiki naasta, et seal midagi kasulikku ära teha. Nii leidis ta Euroopa vabatahtliku teenistuse kaudu tee Cresi saarele imetillukesse Beli külla kaeluskotkaste kaitse organisatsiooni, kus pidi käed külge lööma kõiges: ehitusest lindude eest hoolitsemiseni välja. Tõsi, pool aastat järjest paarikümne elanikuga külas toimetades oli ka hetki, kui Sigrid koos eesli, koera ja lammastega puu all istudes üksindusest nuttis – tundus, et ta on maailmast nii ära lõigatud. “Eks imestati, miks ma seal olen, aga mina ei tulnud kordagi selle peale, et poole pealt tagasi minna,” ütleb ta takkajärele.

Oma tulevast kaasat, Cresil sündinud müügialase haridusega Martin Peicat (38) kohtas Sigrid projekti lõpukuudel, kui linna meelt lahutama läks. Mees mäletab vaimustusega, kui eksootiline ja sõltumatu Sigrid tundus: “Ta tuli nii kaugelt põhjast siia üksi reisima, armastas loodust ja loomi ning kirjutas vaba­kutselisena artikleid.” Sõbrustamine kasvas üle tõsiseks suhteks ja ühel hetkel tuli langetada otsus, kuidas edasi. “Esialgu elasime aasta Cresil, siis kuus aastat Eestis. Kuid teadsin alati, et tuleme Horvaatiasse tagasi,” meenutab Sigrid.

Juba kuus aastat ongi neil Cresi linnas oma kodu, nüüd ka oma äri ja oliivipuude ilust inspireeritud nimega poeg Oliver (4). Martin ja Sigrid pühenduvad loomingulisele tööle: talvel valmistavad suveniire ja käsitööesemeid, suvel müüvad neid. “Meid inspireerivad loodus ja detailid elust,” räägib Martin, keda rõõmustab, et nad saavad elatuda omaenda loomingust.

Mõnus oliivisaar

Cres konkureerib koos Krki saarega Horvaatia suurima saare tiitlile ning turism, oliivi- ja lambakasvatus on saarlaste põhilised tegevusalad. “Päike, mõnus kliima, huvitav kultuur, metsik loodus ja rahu on see, mis siia kutsub,” seletab Sigrid. Mandrile saab saarelt praamiga poole tunniga, samuti viivad praamid kõrval asuvalt Lošinji saarelt Kreekasse.

Turism on horvaatidele tähtis elatus­allikas, ent pakub tööd hooajaliselt. Nii pühivad noored tihti kodukandi tolmu jalgelt ja lähevad rikkamatesse Euroopa Liidu maadesse tööle. Kuid jagub ka neid, kes kohalikku elu väärtustavad ning jäävad. Näiteks Martin, kes on teist põlve creslane.

Mees sõnab, et nii nagu mujal maailmas, peetakse Horvaatias saare­elanikke erilisteks – näiteks Cresi inimesi naljatamisi koonriteks, kinnisteks ja konservatiivseteks. Tõsi, neile kuulub enamik saare kinnisvarast ja neil on suured suguvõsad, kellele on tähtis katoliku usk. Paljudele kohalikele algab iga pühapäev missaga. Sigrid kirjeldab: “Inimesed panevad kenasti riidesse, lähevad kirikusse ja pärast peredega kohvikusse. Hiljem toimub kodudes pühapäevane sööming ning linnake jääb päris tühjaks.” Kohalike toidulaud on vahemereline: enamasti noore lamba liha või mereannid, kõrvale näiteks lehtpeet kartulite ja oliiviõliga.